Kodu Portfolio GitHub RSS

223435 ajaveeb

Käesolev ajaveeb on loodud TalTech ITSPEA kursuse tarbeks.

RSS feed selle ajaveebi tarbeks on loodud käsitsi.

Keda huvitab, siis see veebileht on loodud, kasutades
HTML, CSS ja Vanilla JavaScripti
ning majutatud kasutades GitHub Pages lahendust.

Sündinud internetis

Meie pereringis on käibel üks omamoodi klassifikaator: "aias kasvanud lapsed" ja "internetis kasvanud lapsed". Vahe nende kahe grupi vahel on ilmselt selgitamatagi arusaadav. Mis aga ei pruugi olla nii iseenesest mõistetav, on nende gruppide taju erinevus - see, kuidas nendesse erinevatesse klassidesse kuuluvad inimesed tajuvad keskkonda enda ümber ja kuidas nad probleemidele lähenevad.


Kõige lähedasem üldtuntud liigitus, mis enam-vähem järgiks meie "aias kasvanud laste" ja "internetis kasvanud laste" erinevuse mõtet, oleks vast generatsioonide teooria. "Aias kasvanud lapsi" võiks tinglikult generatsiooniks Y või Millenniumilasteks nimetada ja "internetis kasvanud lapsi" saaks märkida generatsiooniga Z, mida mõnel pool on viidatud ka kui "lumehelbekesed". Generatsioon Y on näinud inimeste sündimist, kasvamist, võrgustumist ja võrgus edasi kasvamist, aga nad siiani ei oska nad päris hästi ette kujutada võrku sündimist ja seal terve oma elu elamist nii nagu seda teeb generatsioon Z. Kuigi tuleb nõustuda mitmete autoritega [1], [2], kes viitavad ebakõladele generatsioonide määratlemisel, on siiski selge, et erinevus on nende vahel olemas ja see pole väike - võrku sündimine mõjutab terve generatsiooni maailmapilti ja psühholoogilisi aspekte [3].


Virginia Shea üks netiketikäskudest väljendab nõuet käituda veebikeskkonnas samamoodi nagu igapäevaelus (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life) [4]. Kuidas seda peaksid tegema inimesed, kes on sündinud internetti ja kasvanud veebis? Need, kellel pole nn päris elu? Need, kelle jaoks nn päris elu ongi elu veebis? Kuidas peaksid nemad teadma, mida sellise käitumisjuhisega öelda soovitakse? Selliste inimeste osakaal järjest kasvab. Kuidas selgitada inimestele, kes on sellises keskkonnas kasvanud, kuidas nad peaks seal käituma? Või kas need inimesed, kes pole selles keskkonnas sündinud ja kasvanud, peaksid üldse olema need, kes nn kohalikele kombeid õpetama tulevad? See on täiesti asjakohane küsimus, võttes arvesse, et noorem generatsioon, vaatamata võrgustumisele või just seetõttu teadvustab endale suurepäraselt, et anonüümsust pole olemas ning käitub seetõttu pigem ettevaatlikumalt ja konservatiivsemalt kui neile eelnenud põlvkond [3].


Kuigi siinkirjutaja peab end "aias kasvanud lapseks", kelle ellu tuli internet võrdlemisi hilja, on juhis käituda veebikeskkonnas nagu päriselus ikkagi üksjagu segadust tekitav. Tegelikult polegi ju vahet, mis on inimese nn sünnikeskkond, on üsna selge, et teise kultuuriruumi või keskkonda minnes, ei saa seal kõiki samasuguseid reegleid, seadusi ja harjumusi rakendada nagu seal, kust tuldi, muidu poleks need keskkonnad ju erinevad. Küsimus kerkibki pigem sellest, et millise keskkonna reegleid millisele keskkonnale üle kanda ja kes peaks olema need, kes ütlevad, mis on õige ja miks me neid peaks uskuma. Kes on need interneti vanemad, kelle sõna me peaks kuulama ja miks just nemad saavad olla interneti vanemad?


Siinkirjutaja on muu hulgas üsna regulaarselt jälginud Riigikogu infotunde, et olla kursis päevakajaliste teemadega ja asetada mõned vastuseta jäänud küsimused taustal toimuvate protsesside konteksti. Kohati hakkab Riigikogu saalis toimuvat jälgides ikka väga piinlik - terve maailm on näinud üsna laia paletti eestlaste omavahelistest loomingulistest solvangutest, trollimistest ja võimudemonstratsioonidest. Üsna mitmel korral on peast läbi käinud mõte, et Riigikogu moderaator päriselus ehk Riigikogu esimees võiks olla sama tõhus ja karm nagu moderaatorid ja moderaator-botid veebikeskkondades. Võib-olla peaks hoopis interneti reegleid päriselule rakendama ja selle netiketi reegli ümber sõnastama?


Võttes arvesse aga, et Riigikogu on läbilõige Eesti ühiskonnast, muutub see pilt vaatleja peas natuke - nii nagu nad on esindatud Eesti ühiskonnas, jagub ka riigikokku nii põhi-, kesk- kui kõrgharidusega inimesi, natuke intelligentsemaid ja natuke vähemintelligentsemaid, natuke ausamaid ja natuke vähemausamaid, natuke tolerantsemaid ja natuke vähemtolerantsemaid jne. Päris ära ei tohiks unustada ka vaimsete häirete esinemise võimalust - Riigikogu liikmed ei ole jumalad ja ka neil võib olla mitmesuguseid inimlikke hädasid, sealhulgas vaimse tervise häireid. Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli värske uuringu tulemused paljastavad, et peaaegu veerandil täiskasvanutest esines aastatel 2016 - 2021 vähemalt üks psüühikahäire diagnoos [5]. Kõige sagedasem diagnoositud häire oli depressioon, sageduselt teisel kohal olid ärevushäired [5]. Kuigi depressioon on saanud niivõrd tavapäraseks ja kohati ka vääriti tõlgendatud mõisteks, tuleb meeles pidada, et kui depressioonil puuduks mõju inimese toimimisele ja käitumisele, siis kas seda oleks üldse mõtet või võimalikki diagnoosida?


Teine oluline aspekt, millele väga palju tähelepanu ei pöörata ja mille olulisust ei teadvustata, on inimeste erinev võime infot interpreteerida. Kuigi siinkirjutajale ei ole see aspekt iseenesest üllatuseks, olid täiskasvanud eestlaste lugemisoskuste täpsemad kirjeldused ometi šokeerivad lugeda. 2015. aastal uuris Ene Varik-Maasik oma doktoritöös [6] kolme erineva inimgrupi - kinnipeetavad, täiskasvanute gümnaasiumi õpilased ja üliõpilased - kirjaoskust. Kuigi oli ootuspärane, et kinnipeetavate tulemused olid kõige kehvemad ja üliõpilaste tulemused kõige paremad, tundub uskumatu, et peaaegu viiendik (täpsemalt 18,9%) üliõpilastest vastas valesti küsimusele, mis oli esitatud ravimikarbile kirjutatud ravimiinfo kohta. Küsimus kõlas: "Mitu tabletti maksimaalselt võivad võtta üle 12-aastased lapsed ja täiskasvanud ööpäevas?" [6]. Varik-Maasik nendib oma töös, et enam kui veerandil üliõpilastest ei küündi kirjaoskus funktsionaalsest tasemest kõrgemale ja pole seega piisav ülikoolis edukalt hakkama saamiseks [6]. Siinkirjutaja soovitab kõigil selle doktoritööga tutvuda ja muuhulgas süveneda ka metoodika osasse. See on huvitav lugemine.


Seega, lisaks sellele, et me peaksime netisuhtluses käituma kui päriselus, tuleks arvesse võtta ka seda, et ei madal vaimne võimekus, kesine kirjaoskus ega erinevad vaimsete häirete diagnoosid ja nende mõju inimeste käitumisele, sealhulgas üksteisega suhtlemisele, ei kao mingi ime läbi ära, kui päriselust interneti keskkonda liikuda. Nende ja teiste iseärasustega arvestamine suhtlemisel on eelkõige aga võimekamate ja ümbritsevat paremini tajuvate inimeste vastutus. Pole ju võimalik inimesele, kes pole võimeline oma tegudest aru saama, panna nende eest täit vastutust. Siit aga küsimus - mida teha? Muuta internet suletud keskkonnaks või proovida leida mingi üldsusele vastuvõetav piir, milleni suhtlust reguleerida?


Virginia Shea netiketi reeglitest on siinkirjutaja arvates kõige olulisem ja ajatum inimeseks olemise käsk (Remember the Human) [7]. Kuigi internetis on omavahel inimesi suhtlemas palju vähem kui erinevaid roboteid, ei muuda see midagi - ka robotitega suheldes tuleb jääda tsiviliseerituks ja viisakaks. Võiks ju küsida, mis vahet sel on - robot ei tunne midagi, ta ei solvu. See pole siinkirjutaja arvates eriti oluline, sest suhtlus- ja käitumisviisi valik näitab midagi eelkõige me endi kohta, mitte teiste kohta. Kuigi see pole päris täpne tõlgendus, võiks seda ette kujutada kui enda peegelpildiga suhtlemist - kõik, mille me endast välja saadame, on mõeldud ja suunatud meile endile. Miks me peaks meie endi suhtes nii lugupidamatud olema, et lubame endale jämedat käitumist?


Hea küsimus on jällegi siinkohal, kuidas neile inimestele, kes ei oska isegi päriselus enda vastas inimest näha, teha interneti keskkonnas, mis kubiseb robotitest, selgeks, et iga osapoolega, mis temaga suhtleb, tuleb käituda kui inimesega?


Laiem probleem seega pole mitte internetis kui teistsuguses keskkonnas, vaid selles, et inimesed lihtsalt ei oska või soovi viisakalt käituda.


Kui mitteoskamisest ja selle seotusest väheste kogemustega, madalama vaimse võimekusega või psüühhiliste häiretega võib veel aru saada, siis mitte soovimist on pisut raskem mõista. Vähest motivatsiooni viisakalt ja lugupidavalt käituda on siinkirjutaja märganud kõikvõimalikes ühiskonnagruppides, kuid nii töistes rollides, suheldes tihedasti klientidega kui ka õpilase ja üliõpilasena erinevates õppeasutustes, on teistest ses osas silmatorkavamad kaks iseäralikku gruppi - keskmisest jõukamad, aga mitte ülijõukad inimesed ja keskmisest suuremat vaimset võimekust nõudvates töistes rollides, kuid mitte oma valdkonna absoluutseteks tippudeks tunnistatud inimesed. Nende hulka kuuluvad näiteks väikefirmade juhid, suurfirmade kohalike üksuste juhid, riigiasutuste ülemkeskastme juhid ja nende nõunikud, mõned õpetajad, koolijuhid ja õppejõud. Võimalik, et see tuleneb asjaolude kombinatsioonist, millest olulisemad tunduvad olevat teistest mõnevõrra edukam käekäik ja samal ajal mitte kõige avaram maailmapilt. Olgu siinkohal tugevasti toonitatud, et tegu on siinkirjutaja isiklike tähelepanekutega, mitte teadustöödel või sõltumatutel uuringutel põhinevate andmetega, mistõttu ei ole mõistlik mingisugust süvaanalüüsi siinkohal läbi viia.


Siiski julgeb siinkirjutaja sajaprotsendilise kindlusega väita, et tegelikult ei ole mitte keegi meist patust puhas - kindlasti on esinenud hetki nii päriselus kui internetikeskkonnas, mil me kõik oleme mõtlematult mõne sõna lendu lasknud, kellegagi arvestamata jätnud, endast välja läinud, olnud lugupidamatud ja pidanud end teistest paremateks ning lugenud seega sellist käitumist justkui õigustatuks. Kõige murettekitavamad juhud pole seejuures mitte need, millest ise oleme tagantjärele aru saanud, vaid need, mis meile endile meie käitumise kohta on märkamatuks jäänud.


Suhtlemine on väga keeruline protsess, milles mängivad rolli nii meie sünni- ja kasvukeskkond, kasvatus, intelligents, kogemused, harjumused, kultuuri- ja väärtusruum ja palju muud. Pigem on ootuspärane, et varem või hiljem me libastume ja eksime, kuid kõige olulisem on seejuures aru saada, mille vastu me eksisime ja mitte tahtlikult kellelegi liiga teha ning võtta tulevikusuhtluses arvesse oma minevikukogemusi ja olla iga korraga natuke rohkem parem mina. See ongi inimeseks olemine.


Siiski, teisest küljest vaadatuna võib tõlgendada reeglit Remember the Human ka negatiivsema poole pealt. Mõistlik on arvesse võtta, et nii nagu veebivälises elus, esineb ka internetiavarustes kuritegelikke inimesi ehk siis veel üks grupp sihilikke väärkäitujaid. Mida tavaliselt soovitatakse, on see, et selliste ohtude olemasolu tuleb endale teadvustada, selliste inimeste rünnakute eest tuleb end kaitsta. Jah, kõik on õige. Ma siiski arvan, et on veel midagi, mis võiks aidata - ärge andke sellistele inimestele põhjust enda vastu huvi tundma hakata. Mõelge ikka mitu korda, kuhu ja miks te infot enda kohta jagate.


Sugugi mitte kahjuks ei tule ka see, kui suhtuda pisut konservatiivsemalt ka päriselus enda kohta info jagamisse. Teie kolleegid, tööandja või isegi riigiasutuse ametnikud ei ole reeglina samal tasemel motiveeritud teie andmeid salajas hoidma, nagu te ise seda teeksite. Alati on täielik õigus küsida, kus ja mil viisil neid andmeid kasutatakse ja kes nende andmetega toimetab.


Ühest küljest me võib-olla ei peaks nii palju "õpetama" inimesi, kes on sündinud internetist ümbritsetuna - neile on see loomulik kasvu- ja suhtluskeskkond. Teisalt jälle, tuleb välja, et ka reaalelus inimeseks olemist tuleb teadvustada ja seda ka järjepidevalt õppida.


Viited

Eesti infoühiskonna arengukava 2030 SWOT-analüüs

TUGEVUSED VÕIMALUSED
+ Arvestatakse IKT seotust teiste valdkondadega. + Mõõta sündmuspõhiste teenuste kasutamisega täpsemalt ja paremini Eesti inimeste käekäiku.
+ Sündmuspõhistele proaktiivstele teenustele üleminek. + Tehisintellekti kasutuselevõtt võimaldab teenuste disainil tugineda suuremale andmehulgale, mis kokkuvõttes võib tagada vajadustele paremini vastavad teenused.
+ Andmete taaskasutamise suurendamine. + Standardsete IT-teenuste konsolideerimine võimaldab kulusid kokku hoida ning pädevust tõsta.
+ Selge plaan andmete kasutamise läbipaistvuse suurendamiseks. + Katseprojektid, teadus- ja arendustegevuse tellimused ja koostöö eraettevõtlusega võib avada nii uusi teadus- ja arendussuundi kui ka juba olemasolevate teadussaavutuste rakendus- ja katsetamisvõimalusi.
+ Digiriigi kliima- ja keskkonnahoidlikkuse ja rohelise IT tegevuskava algatamine. + Uudsete sisu- ja äriteenuste arendamise toetamine võib avada hulgaliselt uusi võimalusi ja omakorda digiühiskonna arengut tagant tõugata.
+ Nähakse ette ettevalmistavaid tegevusi 6G kasutuselevõtuks. + Arengukava uuendamine võimaldab arvesse võtta muutuvaid olusid.
+ Selge ja konkreetne seisukoht internetivabaduse osas. + Avatud lähtekoodiga tarkvara avaldamine võimaldab erasektori pädevuse kasvu ja edaspidi riigi ootustele paremini vastavate teenuste allhanget.
+ Küberruumi küberohtudele vastupidavuse mõõdikud on konkreetsed ja põhjendatud. + Taaskasutuse ja skaleeruvuse võimaldamine arhitektuursel tasemel võimaldab vabastada ja kokku hoida ressursse.
+ Küberturvalisuse haldusmudel on plaanis koostada ja ajakohasena hoida riskianalüüsidele tuginedes.
+ Küberturbe riskide teadvustamine digiinnovatsiooni kontekstis.
+ Küberturbe võimekuse tõstmisel on ette nähtud konkreetsed tegevused, sh akadeemiliste asutuste ja arenduskeskuste kaasamine ning mõeldud rahastusteemadele.
+ Selgelt on sõnastatud arengukava visiooni elluviimiseks vajalikud ootused teistele valdkondadele.
+ Nähakse ette arengukava elluviimiseks koostatav programm ja selle sisu.
+ Nähakse ette arengukava uuendamine.
+ Sisaldab arengukava elluviimise maksumusprognoosi kogu selle elluviimise aja vältel.
+ Selge seos seonduvate arengukavadega, mille ootustega tuleb arvestada.
NÕRKUSED OHUD
- Eeldatakse, et IKT roll on teiste valdkondade arengu eestvedamine, mitte soodustamine. - Valesti defineerituna või halvasti disainituna võivad proaktiivsed sündmuspõhised teenused luua moonutatud pildi tegelikkusest ning suunata valdkondade juhtimist vales suunas.
- Andmete korduvküsimise kõrval on tähelepanu alt välja jäänud andmete kvaliteet ja liiasus. - Kodanike madal digikirjaoskus ja selle soodustamine teenuste disaini kaudu kahandab usaldust riigi ja teenuste vastu, pärsib pädevate spetsialistide järelkasvu.
- Ennatlikult toetutakse tehisintellekti kiirele arengule. - Oht võimaldada andmete jagamise kaudu (isegi kodanike nõusoleku olemasolul) küberkuritegusid.
- Põhjendamata mõõdikute eesmärgid. - Andmete väärkasutusega seotud kahjude korvamise tähelepanuta jätmine võib tekitada riigile nii maine- kui ka majanduslikku kahju.
- Põhjendamata eesmärkide saavutamise mõõtmise sagedus. - Küberturbe riskianalüüsid võivad väga kiiresti muutuda ja liiga jäiga küberturbe haldusmudeli väljatöötamise ja rakendamise korral võib edasine riskianalüüside arvestamine olla raskendatud ning tekitada süsteemseid turvaprobleeme.
- Peaaegu olematu tähelepanu kodanike digikirjaoskuse suurendamisele. - Rollide, ülesannete ja vastutuse jaotuse muutus küberturbe haldusmudelis võib olla suureks ohuks.
- Puudub selge visioon asutuste andmekirjaoskuse parendamiseks ja selged tegevused andmepädevuse üldiseks tõstmiseks. - Küberturvalisuse teemade rahastus ei tundu olevat arengukavas proportsionaalne, mis võib tähendada alarahastust ja takistusi planeeritud tegevuste elluviimisel.
- Puuduvad piisavad eeldused tulevikukindlate platvormide jätkusuutlikuks arendamiseks.
- Juurdepääsuvõrkude arendamise oodatav tulemus maapiirkondades on selgelt ebarealistlik.
- Rohelise digiriigi visioon on nõrk ja üldsõnaline.
- Visiooni elluviimiseks vajalikud ootused teistele valdkondadele ei ole neile kohustuseks.
- Sihitud väliskoostöö täpne siht on määratlemata.
- Ja viimaks: Mütoloogilise maiguga sõnakasutus loob arengukavast mitte tõsiselt võetava dokumendi mulje, vaid reklaamiinimese uneeelse loosungitemantra kirjaliku kujutise.

SWOT-analüüsi selgituseks

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on tugivaldkond, mis toetab teisi valdkondi ja nende arengut uute tehnoloogiliste võimaluste väljaarendamise ja võimaldamisega ning seega võimaldab teistel valdkondadel tehnoloogiat rakendades teha oma tavapäraseid tegevusi kiiremini, tõhusamalt, andmepõhisemalt, targemini. Teiste valdkondade probleemid ja vajadused on sisendiks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi IKT) valdkonnale. IKT on väga keeruline ja mitmetahuline valdkond ja selle sisendid, need teiste valdkondade probleemid ja vajadused, imetuna sellesse pöörisesse, hakkavad oma elu elama. Mõnikord, pärast suurt keerutamist, muljumist, tükkideks lammutamist ja uuesti kokkupanekut, sülgab IKT-masin välja ka mõne lahenduse, mida siis probleemses valdkonnas rakendama peaks. Iga valdkond pillub sinna masinasse oma probleeme. Vahel on need probleemid üksteisega väga sarnased, aga need ei saa samal ajal masinas kokku, sest valdkonnad on oma arenguteel erineval kaugusel. Nii juhtub, et probleeme lahendatakse üksikutena, mitte ühtsetena ja alles nende tekkimisel, mitte ei ennetata nende tekkimist. Selleks, et ei raisataks aega ja energiat probleemide üksiklahendamisele, on vaja IKT valdkonna arengukava, mis oleks kui siduv liim erinevate valdkondade ja nende probleemide vahel.


Eesti digiühiskonna arengukavas "Eesti digiühiskond 2030" [1] on võetud arvesse, et IKT valdkond on tugivaldkond ning tihedasti seotud teiste valdkondadega, kuid unustatakse justkui ära, et digivaldkonna arengu defineerivad just nende teiste valdkondade arengutasemed ja teiste valdkondade muutunud vajadused, mida IKT kaudu saaks rahuldada. Selle asemel eeldatakse, et IKT valdkond veab teiste valdkondade arengut. Nii näiteks sedastakse arengukava ülevaates: "Eesti digiühiskonna arengukava 2030 sisaldab visiooni ja tegevusplaani, kuidas Eesti majandust, riiki ja ühiskonda digitehnoloogia abil järgmise kümnendi jooksul edasi arendada." [1]. Võiks ju arvata, et siin vastuolu ei ole - seda lauset võiks ju ka lugeda nii, et digitehnoloogia peaks toetama valdkondade arengut ja võimaldama lahendusi, mida valdkondades otsitakse. Kui see on aga nii, siis kuidas on tekkinud selline hetkeolukord, mida arengukavas kirjeldatakse: "Avalikel teenustel puudub tihti omanik või kui omanik on määratud, siis on see pigem formaalsus ja teenuseid sisuliselt ei juhita. Samuti on enamikul ministeeriumitel küll nimetatud teenuste koordineerija, kuid päriselt valitsemisala tasemel teenuste arengut süsteemselt ei juhita." [1]? Selline olukord saab tekkida ainult nii, et IKT valdkond on läinud oma teed ja astunud oma samme ning loodud on lahendusi, mis ei ole lähtunud teiste valdkondade vajadustest. Nii on tekkinud teenused, mis on justkui lükatud kuskile valdkonda, kuid mida valdkonnavastutajad pole omaks ja enda juhitavaks tunnistanud. Kuidas tagatakse see, et edaspidi on IKT võimaldaja rollis ja väljatöötatud teenused lähtuvad valdkondade vajadustest?


Inimkeskse suuna võtmine ning üleminek sündmuspõhistele proaktiivsetele teenustele on kahtlemata samm paremuse suunas, mis õigesti rakendatuna suudaks ennetada inimeste raskustesse sattumist ja võimaldaks ka üsna täpselt reaalajas mõõta inimeste käekäiku, mis omakorda võimaldaks riigil suuremaid kriise ennetada ja võtta otsuseid vastu õigel ajal. Kui aga need teenused on disainitud puudulikult, võivad need tegelikkusest kuvada moonutatud pildi. Oletame näiteks, et maal elavasse noorperesse sünnib laps. Riik teab juba sellest ja on taganud lapsele lasteaiakoha lähimas lasteaias, peretoetuse, huviringide võimalused ja võtab arvesse, et tulevikus vajab laps koolikohta. Kui aga peres on veel kaks vanemat last, kellest üks käib lähimas põhikoolis 10 km kaugusel ja teine lähimas keskkoolis 20 km kaugusel, aga eri suundades ning lasteaed asub veel kolmandas suunas 3 km ning ühistranspordi võrk sellist asukohta ei kata, siis peab perel olema oma sõiduvahend ja vanematel piisavalt aega, et igal hommikul "ühistranspordi ring" teha ja lapsi kooli-lasteaeda sõidutada, hiljem veel huviringidesse ja enda tööpäev ka kuhugi ära mahutada. See oleks näide puudulikult disainitud teenustest, mis ühtaegu peaksid katma pere vajadused, teisalt aga ei võta neid päriselt arvesse. Kui pere ei saa seejuures ise märku anda, milliseid teenuseid nad tegelikult vajaksid (näiteks lasteaiakoht teise lapse kooli lähedal või peretoetuse asemel koolibussiring) ja kaasa rääkida neile sobiva teenuse üksikasjades, on tulemuseks see, et riik kulutab raha, aga pered sellest kasu ei saa. Teine näide võiks olla näiteks tööturuga seotud teenused: kui inimene koondatakse töölt ja tänu automaatsetele sündmuspõhistele teenustele hakkab ta automaatselt saama töötuskindlustushüvitist. Kui pole arvesse võetud, et seda võiks saada inimesed, kellel puudub alternatiivne töökoht, saavad seda ka inimesed, kes seda ei vaja ja kes seda pole palunud. Kui aga toetuda ainult alternatiivse töösuhte olemasolule ja mitte võtta arvesse seda, kas ja kui palju sealt sissetulekut tuleb, ei lahendata tegelikkuses probleemi, mis lahendamist vajaks - meil on jälle iseseisev teenus, mis ei täida eesmärki ja milles kodanikud kaasa rääkida ei saa. Nimelt, inimesed võivad ju olla ka seotud käsunduslepingutega või ettevõtlusega. Kui ettevõtluse puhul võib olla veel see kuigivõrd enda teha, kui palju on sissetulekut võimalik teenida, siis käsunduslepingud võivad olla sõlmitud väga pikaks ajaks, kuid tööd selle aja jooksul on teha vähe ja töötasu on praktiliselt olematu. Tööandjate jaoks on väga mugav viis kindlustada käsunduslepingutega teenuste või tootmise katkemiste vältimist, kandmata seejuures mingit kahju. Seda kahju kannavad töövõtjad, kes ei kvalifitseeru nii tööturuteenuste saajaiks. Seega, kui disainida automaatseid sündmuspõhiseid teenuseid, tuleks olla väga hoolikas, võtmaks arvesse tegelikku olukorda - teenuste sündmuspõhisus ja automaatne rakendamine ainuüksi ei taga teenuste paremat sobivust.


Võimaldades ainult teenustest loobumist ilma asjakohase ja lihtsasti antava tagasisideta võib seega jätta mulje, et inimestel läheb hästi ja nad ei vaja teenuseid, mida riik arvab, et nad vajavad. Tõsi, aga see ei tähenda, et nad ei vaja teenuseid - nad lihtsalt ei vaja täpselt selliseid teenuseid ja heaolust on asi kaugel.


Ammu oleks aeg, et näiteks vajaduspõhiste toetuste taotlemisel ei peaks asutustele eraldi saatma enda ja pere pangaväljavõtteid. Tegelikult on riigil nii elukohaandmete kaudu kui ka üksikisikute tulude kaudu need andmed olemas. Nii on see ikka veel paljude teenuste puhul, mil kodanikelt küsitakse samasid andmeid korduvalt või erineval kujul. Väga tore oleks, kui see ükskord lõpu leiaks.


Teine teema on andmete liiasus, mida arengukavas puudutatud ei ole - reeglina küsivad kõik ametiasutused kohustuslikuna kodaniku telefoninumbrit, küsimata seejuures, kas kodanikul on telefon, kas ta on võimeline seda kasutama või mil viisil ta üldse riigiga suhelda soovib või eelistab. On üsna selge, et kui kodanik eelistab Riigikogu valimistel e-hääletada, siis samaks hääletuskorraks ta hääletuskasti endale koju ei telli. Miks aga teiste teenuste elektroonilise kanali kaudu riigi poole pöördunu puhul seda eiratakse ja leitakse, et on normaalne kodanikult nõuda telefoni olemasolu ja ette teatamata talle ka helistada? Lisaks erinevatele puuetele, mis võivad välistada telefoni kasutamise, on ka terve rida ameteid, mis ei võimalda telefoni väga pika ajavahemiku vältel kasutada (näiteks lennukipiloodid, vanglaametnikud, ametikohad mürarikastes keskkondades, erakorralise meditsiini töötajad, kirurgid, mööndustega ka autojuhid (näiteks kiirteedel sõites), dirigendid, ajateenijad jpt) ning telefoninumbri kohustuslikus korras kontaktiks lisamine tekitab ainult segadust. Liiaga kogutud andmeid võib olla teisigi.


Suuri küsimusi tekitab, miks on Eesti digiühiskonna arengukavas näiteks digiteenustega rahulolu mõõdiku eesmärgiks seatud 90%-lise rahulolu taseme saavutamine nii eraisikute kui ka ettevõtjate seas [1]. 2019. aasta digiteenustega rahulolu mõõdetud tasemeks on märgitud eraisikute seas 69% ja ettevõtjate seas 47% [1]. Kuigi arengukava näol on tegu visiooniga, peab see sisaldama ka põhjendatud eesmärke, mille alusel koostatakse täpsem tegevuskava koos täpsustatud viisidega märgitud eesmärke saavutada. Seega peaksid arengukavas seatud eesmärgid olema saavutatavad ning selle tagab omakorda see, kui need eesmärgid tuginevad mingitele põhjendatud seisukohtadele, miks arvatakse, et sellise taseme saavutamine võiks olla realistlik või mõistlikki. Nii erinevate praeguste rahuloluprotsentide sihttasemete võrdseks seadmine annab aga signaali, et oodata on suurema rõhu panemist ettevõtjatele suunatud teenuste arendamisele. Kuidas see võimaldaks sujuvat üleminekut eraisikute sündmuspõhistele proaktiivsetele teenustele aastaks 2030? See ei tule ju ometigi iseenesest ja praegune suurem rahulolu ei ole tuleviku rahulolu või kergema arendamise garantiiks.


Digiteenuste rahulolu mõõtmise sagedus kord aastas võib aga viidata arendustsüklite pikkusele, vastasel juhul on täiesti arusaamatu, miks on valitud selline mõõtmissagedus, eriti veel ülejäänud arengukava kontekstis, milles nähakse ette, et avalik sektor on digiriigi katselabor ning kasutusele võetakse uusi ja uuenduslikke tehnoloogiaid ning toetutakse tehisintellektile. Kui aga ühe arendus- ja juurutustsükli pikkus on tervelt aasta, siis millistest digiriigi edusammudest me õigupoolest räägime? Arengukavas on avalike teenuste juhtimise ja kasutajakesksuse juurutamise hetkeolukorra kirjelduses mainitud, et avalike teenuste kvaliteedi mõõtmiseks ja nende võrdlemiseks kasutatavas kataloogis sisalduvaid andmeid uuendatakse enamasti vaid kord aastas hoogtöö käigus [1]. Kui see on põhjus, miks mõõtmise sagedus on kord aastas, siis see on mõistetav ainult hetkeolukorra piires. On ju seatud oodatavaks tulemuseks, et teenuste kataloog on kasutusmugav ja andmeid edastatakse automaatselt. Isegi kujuteldav argument, et samasuguse mõõtmissagedusega jätkates on andmed võrreldavad, ei päde - mõõtmismetoodika peaks tagama realistliku pildi andmise teenuse kvaliteedist ning võtma arvesse nii arengut üldiselt, arendust, juurutamist kui ka kriitilisi tegureid ja nende muutumist, et õigel ajal saaks protsessi korrigeerida. Aasta aega või isegi pool aastat vales suunas sammuda võib päris kulukaks maksma minna. Natuke liialdatuna võiks seda võrrelda inimese terviseseisundi hindamisega - kui iga kümne aasta tagant hinnata inimese tervislikku seisundit, siis on sellest ju vähe kasu, kui nentida, et sel aastal selgus, et inimene on surnud, sest ilmselt viis aastat tagasi haigestus ta vähki.


Eesti digiühiskonna arengukavas on erilist toonitamist leidnud tehisintellekti kasutuselevõtt. Kindlasti on see vältimatu ja vajalik samm, mis võimaldab suuremamahulist andmeanalüüsi ja teenuste paremat disaini, kuid siinkirjutaja kahtlustab, et arengukava koostajad on olnud väga optimistlikud nii krattide teenustesse integreerimisse puutuvas kui ka nende mõjus. Ühest küljest on tehisintellekti areng kindlasti olnud väga kiire, kuid inimese ja riigi vahelise suhtluse ülesehitamine täielikult tehisintellektile tundub ülepingutatud. Nii nenditakse ka arengukavas, et puudu on nii tehisintellekti ja andmeteaduse pädevustest, aga esineb ka õigusalaseid ja keeletehnoloogilisi väljakutseid [1]. Arengukavas märgitakse oodatava tulemusena: "Nii saab kasutaja tarbida kõiki avalikke teenuseid ilma eriteadmisteta, kasutades selleks mistahes enam levinud suhtlusviisi või kanalit ja seadet." [1]. See eeldab kohe kindlasti keeletehnoloogiliste probleemide tõhusat lahendamist. Tekib küsimus, kui kaugel me sel teel õigupoolest oleme? Aasta 2030 ei ole väga kaugel. Ka ei pruugi vestluskrati kasutuselevõtt olla tõhusaim viis riigiga asju ajada ega avaldada suurt positiivset mõju kasutajate rahulolule digiteenustega. Eriti veel aastaks 2030. Kas vestluskrati kasutamine ei ole siis juba pilk minevikku? Või milleks üldse vestluskratt, kui teenused on disainitud personaalselt ja rakenduvad automaatselt?


Eesti digiühiskonna arengukavas [1] on üks oluline möödalaskmine - praktiliselt minnakse mööda digikirjaoskuse ja pädevate spetsialistide teemast. Ühest küljest näeb arengukava ette, et riigiga suhtlemine oleks korraldatud selliselt, et see ei nõuaks eriliste digipädevuste olemasolu, teisalt aga nenditakse, et vähene digikirjaoskus võib kahandada usaldust riigi ja digiteenuste vastu [1]. Samuti mainitakse, et vajalike IKT pädevuste ja nende järelkasvu väljavaade Eestis on negatiivne. See on väga suur ja tõsine probleem, ometi ei ole seda peaaegu üldse puudutatud digiühiskonna arengukava sisuosas. Pidevalt on mainimist leidnud pädevuse probleem, aga järelkasvuga seotud selged tegevused puuduvad. Selles osas on ootused seatud teistele valdkondadele. Ka haridusvaldkonna arengukavas [2] on see osa jäänud kuidagi üldiseks ja konkreetseid meetmeid seal ette ei nähta. Digiühiskonna arengukavas on IKT pädevuste puudujäägi leevendamiseks pakutud nende sissetoomist piiriüleselt. Tekib küsimus, kas see on pikaajalises plaanis päriselt nii palju odavam kui oma kodanike hulgast spetsialiste koolitada?


Ka andmekirjaoskusega ei ole Eestis kõige paremad lood ja isegi kui andmeid kogutakse piisavalt ja ühtlaselt, ei osata neid kasutada juhtimisotsuste langetamisel. Seda tunnistatakse ka digiühiskonna arengukavas. Veelgi enam, puudub ka selge ülevaade, milliseid andmeid kodanikelt kogutakse ja see takistab andmete taaskasutamist. Kahtlemata kõlab uhkelt plaan "arendame välja asutusteülese andmehalduse ja -teaduse oivakeskuse", "arendame andmeteaduse ja -analüütika pädevust" ja "arendame andmehalduse kompetentsi ja korraldust", aga nii üldisel kujul väljendatuna võib arvata, et tegelikult selge visioon puudub ja järgmises arengukavas võime samalaadsete tegevuste kohta taas lugeda.


Andmejälgijad on inimestele juba kasu toonud ning inimesed ise saavad enda andmete vaatamisel silma peal hoida ning märku anda ebaseaduslikust nuhkimisest. Igati positiivne on see, et seda läbipaistvust on plaanis veelgi suurendada. Andmete jagamise võimaldamine võib aga asjaajamiste ja teenuste sujuvuse kõrval kätkeda ka ohtu andmete väärkasutamise võimaldamiseks ja küberkuritegude ligimeelitamiseks. Uksed avanevad kahele poole, nagu öeldakse - kui on võimaldatud andmete jagamine, siis küllap leiavad ka kübergeeniused viise, kuidas andmete jagamist endale soodsas suunas manipuleerida. Samuti vajab selgust, kes korvab võimalikust andmete väärkasutusest tuleneva võiva kahju ja seda iseäranis piiriülese andmete jagamise korral. Kui toetutakse kodaniku enda nõusolekule oma andmeid jagada, kas see tähendab siis, et vastutus andmete kasutaja taustakontrolli eest langeb samuti kodanikule? Sellel on põhjus, miks lapsevanemad ei jäta tikke laste käeulatusse ja praegu näib küll sedamoodi, et keskmisel kodanikul ei pruugi olla piisavat pädevust ega alati infotki, hindamaks adekvaatselt, kas oleks mõistlik enda andmeid kolmandale osapoolele jagada. Seega andmete jagamisega seotud ohtude maandamine vajaks kindlasti suuremat tähelepanu just riigi poolt.


Eelnenud analüüsi taustal näib küll, et tulevikukindlate digiriigi platvormide väljaarendamisest ja tõhusast kasutamisest oleme me küll veel väga kaugel - me oleme digitaalselt kirjaoskamatud, ei oska lugeda andmeid ega neid kasutada, puuduliku pilvepädevusega, ei saa aru e-valimistest ega usalda digiteenuseid nagu ka äsja lõppenud Riigikogu valimised näitasid. Me ei kaardista kasutaja vajadusi, meil pole aimugi, mis andmeid me kasutajalt küsime, miks me neid küsime ja ei usalda kasutaja ütluspõhiseid andmeid, mistõttu küsime neid igaks juhuks mitu korda veel erineval kujul, me ei loo ega juhi platvorme ja nende arendust teadlikult, aga sedastame, et Eesti digiriigi alusplatvormid hakkavad muutuma paindlikult koos kasutaja vajaduste ja tehnoloogiliste vajadustega. Kas see ei tundu pisut absurdne? Ei, ei tundu, kui hakkame teenuseid arendama mitte kasutajate ja valdkondade vajaduste komplektist lähtuvalt, vaid eraldiseisvatena ja üritame siis tagantjärele vajaduste piiratud alamhulka platvormidega liidestada või kui defineerime kasutajatena mitte kõiki kasutajaid (kõik kodanikud, ettevõtjad, ametnikud, riigiasutused), vaid üht kitsast segmenti neist, näiteks ainult teatud asutuse ametnikke. See sobibki senise projektipõhise rahastusmudeliga paremini.


Standardsete teenuste konsolideerimine mitte ainult ei ole kokkuhoiu kohaks, vaid võimaldab ka pädevust tõsta - ühte paika liigutatud teenused võimaldavad suuremat spetsialiseerumist ja seeläbi pädevuse tõstmist.


Ühenduvusega seotud oodatavad tulemused, mis digiühiskonna arengukavas on ette nähtud, on selgelt ebarealistlikud nii rahvusvahelisel tasemel õigusruumi kujundamise osas kui ka maapiirkondade juurdepääsuvõrkude väljaarendamise tulemuste osas. Nendes valdkondades on selgelt liiga palju aspekte, mis ei ole otseselt riigi kontrolli all, mistõttu võib kokkuvõtvalt öelda, et võib ju loota, aga...


Keskkonnahoid on selline igikestev populaarne kaart, mis aeg-ajalt, kui muudest teemadest puudu tuleb, jälle varrukast välja libistatakse. Ometi, nagu ka nenditakse digiühiskonna arengukavas, midagi pole ikka tehtud. Paistab, et pole väga plaanis ka peale rohelise IT tegevuskava koostamise. Ühest küljest muutubki digiühiskond rohelisemaks läbi tõhusama ressursikasutuse, mida saab ellu viia läbi teenuste standardiseerimise, automatiseerimise, konsolideerimise ja nõnda edasi ning tegelikult ka pädevuse tõstmise kaudu. Teisalt nähakse rohepööret IKT valdkonnas väga kitsalt ja keskendutakse pigem riistvaralistele probleemidele ja paberikulu vähendamisele, samas kui võib-olla suurema, kuid hajutatud ja väga halvasti mõõdetava negatiivse efekti annavad just eelkõige inimeste harjumused ja ametnike ning ettevõtjate eelarvamused, vähene teadlikkus ja kontrollivajadus, mis sunnib inimesi ilma tegeliku vajaduseta teenuste saamiseks, tööl või koolis käimiseks edasi-tagasi reisima, tegema ebavajalikke lisasamme ja raiskama aega. Mitte vähem tähtis pole tähelepanu pööramine tarkvara arhitektuurile ja veebilehtede ülesehitusele. Andmemahukate piltide ja videote (sealhulgas reklaamide) laadimine võiks olla vaikimisi välja lülitatud. Heaks näiteks on siinkohal taas valimised - kui ma olen oma otsuse juba langetanud ning oma hääle andnud, siis iga järgnev valimisreklaam on minu jaoks lihtsalt andmemahu kulutaja. Dokumendid omavalitsuste veebilehel võiks olla ka sealsamas avatavad, mitte ei peaks neid igaks avamiseks alla laadima ning hiljem digiprahi koristamisega tegelema. Digiprahi haldamine on veel täiesti eraldi teema, mis pole arengukavas isegi andmehalduse teemaga seoses käsitlust leidnud.


Kõige selgem on digiühiskonna arengukavas visioon küberturbe valdkonnas, ometi on arengukava elluviimiseks küberturbes planeeritud kõige vähem raha. See võib tuleneda sellest, et võimalikest kuludest ongi täpsem ülevaade, aga võib olla ka märk sellest, et küberturbe valdkond on mõneks ajaks alarahastatud ning seega võib kätkeda endas mitmete riskide realiseerumist.


Analüüsi kokkuvõtteks

Äärmiselt tervitatav on, et on olemas Eesti digiühiskonna arengukava ja selles on võetud arvesse IKT valdkonna tihedat seotust teiste valdkondadega. Selle arengukava suurimaks puuduseks on äraspidine loogika - IKT valdkond mitte ei võimalda vahendeid lähtuvalt teiste valdkondade vajadustest, vaid seab ootusi teistele valdkondadele. See põhjustab IKT valdkonna irdumise ja eraldiseisva arengu, mida tuleb hiljem teiste valdkondadega kokku liidestama hakata. Selle probleemi lahendamine võib olla aga keeruline, sest eri valdkonnad asuvad oma arenguteel eri kaugusel ning nende hetkevajadused on sellest tulenevalt väga erinevad. Tagasiulatuva ühilduvuse tagamine tähendaks digiühiskonna teenuste killustumist ja ebaefektiivset ressursikasutust, valdkondade sundimine kasutusele võtma lahendusi, mida nood pole palunud, tingib aga selle, et lahendused ei juurutu, kasutajad on rahulolematud ja ressursid lähevad raisku. Mida teha? Võib-olla peaks Eestile looma üldise uudse arenguarhitektuuri, mis võimaldab teiste valdkondade vaates pidevat edasiarengut ja IKT vaates dünaamilisi iteratiivseid tagasipöördumisi?


Teine suur probleem on see, et digiühiskonna arengu ja arengukava elluviimise kriitiline edutegur on piisava IKT pädevuse olemasolu. Praegu seda pole ei kodanike ega ametnike piisava digikirjaoskuse tasemel ega piisaval hulgal IKT spetsialistide olemasolu näol. Seda probleemi IKT valdkond ise lahendada ei saa ja sellekohane ootus on seatud teistele valdkondadele. Seega tekib nõiaring - teised valdkonnad pole nii arenenud, et võimaldada IKT valdkonnale piisaval hulgal pädevust, mis võimaldaks nende valdkondade kiiremat ja tõhusamat edasiarendamist. Ilmselt tuleb eelkõige haridusvaldkonnas teha väga täpselt suunatud, pikaajalisi ja tõhusaid otsuseid, et terve ühiskonna areng ei känguks.


Nii mõneski üksikasjas on arengukava koostajad olnud ehk liiga sinisilmsed või üldsõnalised, kokkuvõttes aga ei ole see sugugi mitte Eesti kõige kehvem arengukava ning võimaldab parema puudumisel vähemalt mõnda aega edasi minna.


Viited

Aastate kaupa sihikindlat pusimist versus tabula rasa

Vanaemad-vanaisad teadsid rääkida, et nende noorusajal, kui televiisor oli veel päris luksus, oli telerivaatamine väga pidulik sündmus: teleri pealt volditi kokku pere kõige uhkem linik, mis telerikappi puhkehetkel ehtis, perepea avas ekraani varjavad “kapiuksed” ja nii oma pere kui ka naabrid, kes tollal kaunikesti kaugel elasid, aga ei pidanud paljuks just sel eesmärgil külla tulla, said osa sellest ilmaimest. Teler oskas püüda läbi hõreda õhu diktorite selget ja sisutihedat juttu nii märkamatult, et isegi kõige tähelepanelikumad lapsed ei kuulnud ega näinud neid uudised läbi õhu vihisevat. Isegi mesilased aias tegid rohkem lärmi kui läbi õhu lendlevad uudised.


Esimene proovisaade saadeti Eesti Televisiooni eetrisse 19. juulil 1955 [1] ja esimene “Aktuaalne kaamera” 11. märtsil 1956 [2]. 1971. aasta jaanuaris lülitati kohustusliku kaasavarana regulaarse saatena ETV programmi Kesktelevisiooni infoprogramm "Vremja" [3], mille läbi aegade totalitaarsele režiimile iseloomulikust agressiivse algusmuusika mõjutustest “Aktuaalne kaamera” alles tänavu vabanes.


Väga pikka aega, juba võõrvõimude valitsemisajast, olid õhtused uudised omamoodi perekondlikuks sündmuseks ja päevarütmi pidepunktiks. Kõik päevatööd oli vaja selleks ajaks lõpetada nii vanadel kui noortel. Mitte mingil juhul ei võinud aga teleprogrammis maha magada järjekordset “Luikede järve”, mis oli omamoodi sõnatuks aga üheseltmõistetavaks märgiks Kõige Suurematest Uudistest.


Hiljem muutusid õhtuste uudiste kõrval perekondlikeks sündmusteks ka draamasarjad, kus klassikalise süžee kohaselt üks peategelastest alati pimedaks jäi, ja action-sarjad, milles sai vähemalt poole tunni vältel lakkamatut tulistamist ja plahvatusi nautida.


Mida kiiremalt elukarusell aga pöörlema hakkas, seda harvemini jõudsid kõik pereliikmed oma kohustust õigeaegselt teleri ette jõuda täita. Häbematud tööandjad sundisid isasid-emasid uudiste ajal töötama ja nõudlike kooliõpetajate antud segasevõitu ja rohked ülesanded ei lubanud lapsi enne südaööd käsi tindist puhtaks pesema minna.


Leidlikud ja ettenägelikud telerionud hakasid juba üsna varakult selle probleemiga tegelema, lükates juba 1991. aastal käima regulaarsed Teksti-TV saated [4] ning avades 1996. aastal ETV kodulehekülje internetis [5], kuid esimeste internetisaadete ilmumiseni kulus veel pikk aeg - alles 2003. aastal käivitati koostöös Elioniga internetitelevisioon ITV, milles olid kättesaadavad olulisemad Eestis toodetud saated ja filmid ning mis võimaldas vaadata “Aktuaalse kaamera” uudiseid ja spordiülekandeid [6]. Nõudmiseni televisioonini jõuti alles aastal 2008, mil loodi aadressil www.err.ee asuv eri lehekülgi ühendav keskportaal, mis võimaldas lugeda nii uudiseid kui vaadata-kuulata viimase kuu jooksul eetris olnud raadio- ja telesaateid [7]. Nii nagu Muhvil Eno Raua kuulsast lasteraamatust "Naksitrallid" oli üsna kiire elu ja palju pikki tööreise oma kolleegide Sammalhabe ja Kingpoolega, mille tõttu Muhv pidi iseendale nõudmiseni kirju saatma, et lugeda neid endale sobival hetkel, oli nüüd ka teistel asistel kodanikel võimalik nõudmiseni saateid kuulata-vaadata.


Algul oli see nõudmiseni televisioon natuke nagu antikvariaat, hiljem rebis aga ERR uue meedia haru end võidujooksus traditsioonilisega kindlalt ette - loodi uus veebikanal Jupiter [8], milles võis leiduda nii värsket sisu, et seda veel mõnda aega traditsioonilises kanalis ei pruugitud näidata.


Kuigi sammud uue meedia suunas on Eesti Rahvusringhäälingul läinud konarlikult ja arusaadavatel põhjustel ei kujune ERR-st tõenäoliselt mitte kunagi piiramatu osalusvabadusega ja kasutajate kontrollitavat keskkonda, ei ole ERR sugugi mitte kõige haletsusväärsemas seisus ning on täiesti arvestatav konkurent kommertsväljaannetele, millel on suhteliselt vabad käed, kujundamaks enda väljaandest mis tahes. Eesti Rahvusringhäälingul on küll umbkaudu kümme korda vähem jälgijaid Facebook'is kui näiteks Delfi Meedia AS-il, kuid seejuures tuleb arvesse võtta ka sihtgrupi eelistusi.


Me võtame kuidagi väga iseenesestmõistetavalt seda, kuidas uus meedia maad võtab, nii et tundub, et need organisatsioonid, mis sellega kaasa ei lähe, teevad justkui ekstra pingutusi selleks, et nende sooritus sel suunal oleks iseäranis halb.


Üheks selliseks üllatuslikuks näiteks, mille siinkirjutaja aastal 2020 avastas ja seda sestpeale aeg-ajalt jälginud on, on Tartu Kõrgem Kunstikool Pallas. Võttes arvesse, et isegi ühed Eesti oma tõsielu Kuulsuse narrid - Töötukassa ja AS Eesti Liinirongid platvorm elron.ee üritavad uue meedia tulekuga kuidagi hakkama saada ja tõele au andes, on nad mõlemad pika katse-eksitusmeetodil pätsimise tulemusena midagi poolseeditavat suutnud kokku küpsetada, tundub kuidagi veel uskumatum, et kool, milles õpetatakse meediadisaini [9], ei suuda endale mitme aasta vältel arendada kasutajasõbralikku veebilehte. Oletame, et Pallase veebileht on kunstiteos, milles pildid ja videod ei peagi seadmele kohanduma ja menüü kaudu lehtede vahel navigeerimise tagajärjel kuskile lehele lõksu jäämine on taotluslik ja sümboliseerib seda pahelist ja vääramatult meid fataalse lõpu poole tüürivat labürinti, mille internetiajastu on meile virtuaalselt ehitanud. Oletame samuti, et kerimisribade peitmine, nii et ainult nutikamad kasutajad võivad seda teost kunstiteadlase kannatlikkuse ja tähelepanelikkusega uurides järk-järgult avastada, on taotluslik. Siiski ei selgita need oletused asjaolu, miks on Kõrgem Kunstikool Pallas Facebook [10] postitustele mõned üksikud reageeringud, YouTube kanalil [11], millel on vaid 46 tellijat, on enamus videosid üle kolme aasta vanad ning Instagramis [12] on ainult 303 postitust.


Vahest on Kõrgem Kunstikool Pallas vahepeal hinge heitnud? Siiski nii see pole ja Pallase enda koduleheküljelt võib leida hulgaliselt viiteid meediakajastustele [13]. Tundub sedamoodi, et Pallas on valinud enda suunaks mitte uue meedia, vaid traditsioonilise meedia ning figureerib eelkõige näitustel, toimetistes, ajaleheveergudel ja uudiskirja kaudu (siinkirjutaja peab kahetsusega nentima, et viited jäävad siia panemata - õigeid veebilehti Kõrgem Kunstikool Pallas koduleheküljel veebis ei olnud enam võimalik pärast silmist kaotamist üles leida).


Muidugi, ärgem päriselt välistagem ka võimalust, et Pallas on mõistmist mitte leidnud õnnetu kunstihing ning siinkirjutaja arusaamist maailmast võib võrrelda näiteks sisaliku omaga ning tegu ongi avangardistliku tabula rasaga uude meediasse puutuvas osas.


Kaks võrdlemisi kontrastset näidet - ühel käel ERR, edukas uues meedias, isegi edukam kui oma tavapärastes traditsioonilistes kanalites, kuigi seda ehk sellisel määral ei oskaks oodata ja teisel käel Kõrgem Kunstikool Pallas, meediadisaini õpetaja, mida uues meedias ei näi kohal olevat ja millelt ootaks just uuenduslikke, julgeid ja kohati võib-olla isegi mässulisi viise end uues meedias eksponeerida. See maailm on ikka kõike muud kui etteaimatav, eks?


Viited

Elav surnu - entsüklopeedia ja igihaljad postilistid

On aasta 1992 ja internet Eestis astub alles oma esimesi arglikke samme. Lihtinimesel pole sellega mitte mingisugust pistmist. Internetipangad elavad alles visionääride kahe kõrva vahel ja reaalsusesse jõuavad need alles nelja aasta pärast.


Kaks väikest ärevil teise klassi tüdrukut ruttavad raamatukogust kodu poole. Nirginäoga tüdrukul on hiiresabapatsid, inetult suured prillid ja häbipuna palgel. Teist tüdrukut võiks vabalt poisiks pidada - tal on poolpikad juuksed, sirge tukk, pisut lohvakad püksid, võidurõõmus naeratus näol ja kraadelik kõnnak. Tüdrukud tassivad rasket kotti. Kotis on häbi - raamatukogust varastatud entsüklopeedia. Nirginägu on väga mures ja teab, et poleks tohtinud kraade provokatsioonidele alluda, sest mitte ükski hea hinne koolitöös ei kaalu üles seda pahandust, mis juhtub siis, kui raamatukogutädi ranged silmad avastavad ENE kadumise riiulist, mille ligidal tüdrukutel oli keelatud viibida - need riiulid olid ainult tähtsatele inimestele, see tähendab täiskasvanutele. Kraade ei muretse pahanduse pärast, sest ta teab, et pahandused juhtuvad tahes tahtmata ja mis see üks pahandus lisaks enam teeb. Pealegi viivad nad raamatu märkamatult tagasi kohe, kui koolitöö on valmis. Ei Kraade ega Nirginägu tea midagi internetist ega sellest, et kunagi ei huvita eriti kedagi ühe ENE kadumine riiulist. Samuti pole neil õrna aimugi sellest, et varsti asenduvad kurjad raamatukogutädid märksa vähem kurjematega ja terve seltskond tähtsaid inimesi arutab aastate viisi, kuidas neid lapsi tagasi raamaturiiulite juurde meelitada, kelle nad ise ennist sealt minema peletasid.


Nii nagu Kraade ja Nirginägu, vuhkisid arvukad põhikooli nagad referaate kirjutada Vikipeedia abita. Koolijütside kõige usaldusväärsem allikas oli ENE, hilisem EE, sest õpetajad ei arvestanud vanaisateadmust, mis on teadupoolest aegumatu ja alati tõene teadmuse liik. Kuna aga ei ENEs ega ka üheski laulikus polnud tol kaugel veidral ajal poplaulude noote ja sõnu ära trükitud ja kõikide laste isad mistahes maailmanurgas teavad mistahes laulust ainult üht versiooni, mis on alati ebatäpne, siis õnnetud muusikahuvilised lapsed pidid referaate kirjutama peamiselt ainult regilauludest või mõnest igavast muusikainstrumendist nagu näiteks plokkflööt.


Interneti laiema levikuga on trükitud entsüklopeediate kasutamise komme järk-järgult kadunud. Mõnele eluvõõrale lapsele tuleb enne sõnastiku või entsüklopeedia kätte andmist teha põhjalik briifing selle kasutamise kohta, et neid vaimselt ette valmistada tundide kaupa tähestiku edaspidi ja tagurpidi lugemiseks.


Mõned teatmeteosed kolisid interneti levikuga kaasnenud elutingimuste muutudes veebi, kus paljud neist ei suutnud uue elukeskkonnaga kohaneda ja surid lõpuks ikkagi välja. Mõni reliktne teatmeteos on veebis endiselt kuidagimoodi elus. Peamiselt on nendeks mitmesugused sõnaraamatud, näiteks Eesti Õigekeelsussõnaraamat [1] või Eesti keele seletav sõnaraamat [1]. Mõni selline sõnaraamat on suisa uus, näiteks Mulgi sõnaraamat [1] või Eesti-komi sõnaraamat [1]. Siinkirjutaja kahtlustab, et Google või mõni teine üleilmne tehnoloogiahiid ei pidanud neid lihtsalt piisavalt apetiitseteks. Vastasel juhul oleksid need kindlasti juba fataalselt konsumeeritud. Eestlastena oleme õnneks nii piisavalt suur rahvas, et meil on sõnaraamatud ja nii piisavalt väike rahvas, et eriti keegi ei viitsi sihilikult vaeva näha, et meie keelt või kultuuri välja suretada - on üsna tõenäoline, et me võime sellega ise väga hästi hakkama saada ja seda isegi poolkogemata.


Enamik teatmeteoseid, mis veebiavarustes veel eksisteerib, on evolutsiooni käigus leidnud endale teistsuguse kuue mingisuguse edasiarenenud rakendusena või suisa platvormina. Omamoodi sugupuu moodustavad näiteks trükitud taimemääraja, interaktiivne taimemääraja [2], mis on visuaalselt sama ebaatraktiivne ja funktsionaalsuselt samaväärne oma trükitud eellasega; eElurikkus [3], mis võimaldab loodusvaatlejail ise teaduse loomises osaleda ja pakub viiteid ka liikide määramiseks ja PlutoF [4], mis on seotud eElurikkusega, kuid on eelkõige teadlastele suunatud bioloogilise mitmekesisuse platvorm andmete haldamiseks ja analüüsimiseks. Omaette küsimus on, mil määral saab selliseid osalusplatvorme või andmekogusid teatmeteosteks lugeda. Samuti on üsna selge, et täiendava andmetöötluseta ei ole sellistelt platvormidelt saadav info viitamisväärliline.


Paberentsüklopeediate suremise trend ei ole ainult Eestile omane. Näiteks teatas 2012. aastal Encylopædia Britannica, et lõpetab ligi kaks ja pool sajandit ajahambale vastu pidanud traditsiooni anda välja köidetud eksemplare ja keskendub veebiväljaandele [5].


Koos trükitud sõnastike, entsüklopeediate ja teadusajakirjade järk-järgulise kadumisega on muutunud ka viisid, kuidas õpilased õpivad ja tudengid oma kursusetöid kirjutavad. Mööda on saanud ajad, kui tudengid "tunglesid" raamatukogudes ning võitlesid teadusartiklite paberväljaannete või natuke soliidsemate õpikute pärast, mille harvad eksemplarid olid raamatukogus ainult kohapeal kasutamiseks mõeldud. Teadusartiklid, kui neid üldse vaja läheb, on praegu veebist kergemini kättesaadavad kui raamatukogust kohapealt. Tudengeid näeb raamatukogus raamatuid tuhnimas üha harvem - pigem on raamatukogust saanud rühmatööde tegemise paik ning tööprotsessi vältel ei pruugita raamaturiiulite vahele kirjanduse otsingutele üldse minnagi.


Kui teatmeteosed on kas välja surnud või oluliselt muutunud, siis postilistid on suures osas muutumata säilinud juba veebieelsest ajast, kui maaväliste soengumoodidega ja kuivades toonides alt laienevate pükstega arvutientusiastid ARPANETi ajastul [6] need populaarseks postitasid. Postilistid olid algselt mõeldud teadlastevahelise kommunikatsiooni vahenditeks, mis üleilmse veebi tulekuga mitte välja ei surnud, vaid stabiilselt elama jäid. Osalt ilmselt nende juba üsna varase harunemise tõttu - üks haru jäi uudiskirjade taoliseks postilistiks, teisest aga arenesid juba väga varakult välja diskussioonigrupid. Kuigi ka muudes valdkondades on postilistid väga tavapärased, on vähemalt Eestis hariduse ja teaduse valdkonnas postilistid vaikimisi üheks infokanaliks, millega liitumist igalt uuelt organisatsiooni liikmelt vaikimisi eeldatakse.


Miks on mõned nähtused veebi tulekuga muutnud elavateks surnuteks ja teised jälle püsinud kenasti elujõuliste ja igihaljastena? Ma arvan, et eelkõige on selleks energia hulk, mis kulub seda nähtust või toodet kasutades info saamiseks, edastamiseks ja värskena hoidmiseks - trükitud entsüklopeediate uuendamiseks kuluv ajavahemik on lihtsalt liiga pikk ja info pole nende ilmumise ajaks enam kõige värskem. Ammugi nõuab nende kasutamine kasutajatelt rohkem kannatlikkust kui sama info otsimine sama teatmeteose veebiväljaandest. Postilistid on aga oma olemuselt olnudki kiiresti muutuva info edastamise vahenditeks. Trükitud teadusajakirjade ja näiteks ka paberajalehtede hääbumise põhjus on tegelikult sarnane - kui kõik muu info on kergesti kättesaadav veebi vahendusel, siis digitaalse kanali vahetamine analoogi vastu ja püüd niiviisi infot saada on lihtsalt liiga energia- ja ajakulukas.


Viited

Pisut IT ajaloost

TL;DR:

Me ei mõtle ülemäära sageli sellele, kuivõrd imelisel tehnoloogiaajastul me elame - me võtame tänaseid IT nähtusi sageli nii enesestmõistetavatena, kuigi mõni aeg tagasi ei osanud keegi sellistest lahendustest unistadagi.


IT-alased nähtused võivad olla pöördelised mitte sellest tulenevalt, mis nad on, vaid sellest tulenevalt, kuidas nad on muutnud või suunanud meie mõtlemist, suhtumist ja arvutitega suhtlemist. Näiteks Engelbarti hiire, monitori ja akendega kasutajaliides, aga ka videokõned, hüperlinkide kasutamine ja mitmesugused ideed koostööst ja organisatsiooniteooriast, Weizenbaumi Eliza, Maes'i ühisfiltreerimise süsteem, ARPANET, üleilmne veeb ja graafilised veebilehitsejad, Morrise ussviirus. Keskendudes vaid küsimusele MIS, võib mõni revolutsiooniline nähtus esmapilgul märkamatagi jääda. Mitte vähem oluline pole skoop, milles revolutsioonilisust vaadelda. Kui aga suuremas plaanis vaadata, siis kas IT vallas on üldse mingit revolutsiooni? Inimene püüab masinaid disainida endasarnaseks ja see muster on korduv ja püsiv.


Inimesed kardavad muudatusi ja võõristavad uusi ideid, nad tahavad jääda nii kauaks, kui nad saavad, sellisteks nagu nad on olnud, mistõttu vahel öeldakse, et mingid leiutised on oma ajast ees ja põruvad läbi. Näiteks Babbage'i Difference engine, Johnsoni puutetundlikud ekraanid, Google Glass, aga ka kaugtöö. Moel või teisel leiavad aga head ideed hiljem taaskasutust.


Raske on kindlaks teha, milline idee on totter või halb, sest selle tuuma nägemist varjutab keskendumine tänasele teostusele, mida limiteerivad nii teadmised, oskused kui ka teised tehnoloogilised võimalused. Ideed, teadmised, oskused, tooted ja teenused küpsevad ajas, kui neisse investeerida ja kui nad leiavad õige kultuuriruumi, poliitilise ja majandusliku režiimi, kus kasvada. Õnne peab ka olema.


Heast ideest võib saada kehv toode või teenus, kui ta lastakse kehvana turule, kui ta lastakse heana turule, aga kasutajate usalduse kuritarvitamine muudab kasutajakogemuse üldisena kehvaks, kui kasutajad ise väärkasutavad toodet või teenust või kui arendamisel on oldud tahtmatult või tahtlikult ja kuritegelikult hooletu. Mõned tooted või teenused on disainitud halvad olema, aga sellele vaatamata kannavad nad endas head ja tulevikuvaatega ideed.


Microsoft toodete seerias on hulga kahtlase väärtusega ideid, näiteks Windows Vista ja Windows uuenduste poliitika, aga üldjoontes on Microsoft asju paremaks teinud. Facebook ja Google üritavad samuti asju paremaks teha, aga on korduvalt seejuures kuritarvitanud kasutajate usaldust. Kasutajad ise väärkasutasid Microsoft Tay boti ja muutsid selle rassistlikuks. Esokeeled (esoteerilised programmeerimiskeeled) on totrad ja disainitud olema halvad, aga nad on kaugel halvast ideest. ESA ja Arianespace kanderaketi Ariane 5 hävingu muutis kokkuvõttes totraks tahtmatu hooletus, Atomic Energy of Canada Limited radiatsiooniteraapia masina Therac-25 puhul saab rääkida kuritegelikust hooletusest, juhtimisvigadest ja võhiklikkusest ning Elizabeth Holmes'i ja Theranose puhul puhtakuhulisest kasuahnusest ja külmaverelisest petturlusest.


Jah, imeline on praegune tehnoloogiaajastu, aga kannustatuna inimese rumalusest, kitsarinnalisusest ja kasuahnusest, on see ka uskumatult trööstitu ajastu.

Neile, kes viitsivad lugeda:

Revolutsioon või mitte revolutsioon, selles on küsimus

Millele mõtleb hommikuti tööle tõttav klienditeenindaja? Võib-olla sellele, kas telefon, rahakott ja võtmed on taskus ja kui raske päev on tulemas ja kes kolleegidest on täna temaga samas vahetuses ja kuidas temaga tuleb asju ajada, et päeva lõpuks mõlemad elus oleksid. Võib-olla isegi hetkeks sellele, kas kassasüsteem otsustab täna viisakalt käituda või jookseb iga natukese aja tagant kokku. Raamatupidaja? Kui oleks aasta 2018 või 2019, siis võib-olla sellele, kuidas deebetid ja kreeditid klappima saada, kuhu kadus see üks sent, mille pärast ta eile kauem pidi tööl olema ja kuidas panna kolleegid enda eest algdokumente skaneerima, muutes enda töö teiste arvelt efektiivsemaks. Kui on aasta 2021, siis võib-olla sellele, miks ta üldse varem kontorisse pidi kiirustama, kui kodus saab ta kogu töö palju tõhusamalt tehtud.


IT tudeng mõtleb tõenäoliselt oma ainepunktide arvule, kaalutud keskhindele, tähtaegadele ja tegemata töödele ning sellele, millele tal kästakse mõelda. Mõni sõnakuulmatu tudeng aga mõtleb võib-olla ka sellele, kuivõrd ühtviisi imelisel ja teisalt trööstitul ajal me elame ja mõtleb võib-olla mitte ainult MILLESTKI, vaid mõtleb ka, KUIDAS võiks millestki mõelda.


Näiteks võib mõelda ja imestada, kui imeline on käesolev tehnoloogiaajastu - täiesti enesestmõistetavaks on saanud nähtused ja ametid, mida generatsioon või kaks tagasi ei eksisteerinud. Kui Alice oleks jäneseurgu kukkudes sattunud tänapäeva seiklema, tähendaks Lewis Carroll tema seiklusi tänini üles.


Selles suures imede virr-varris, mis kaugelt vaadatuna paistab harmoonilise, hoogsate pintsilöökidega lõuendile kantud staatilise maalina, lähivaates aga dünaamilise pikslitepöörisena, mille kirjeldamiseks jääb RGBA-st ja kolmest ruumimõõtmest väheks, on raske valida vaid üht revolutsioonilist tehnoloogilist imet.


Kõige suurem revolutsioon IT-maailmas polegi võib-olla üks leiutis ja nähtus ehk MIS, vaid viis, kuidas neid on käsitletud ehk KUIDAS. Kui Douglas Engelbart 1960ndatel enda töö tulemusi presenteeris, olid need eelkõige revolutsioonilised mitte niivõrd selles osas, MIS need olid, vaid KUIDAS need toimisid ja mida need võimaldasid teha. Douglas Engelbart muutis kardinaalselt viisi, kuidas inimesed arvutiga suhtlesid ning seadis kursi tulevatele põlvkondadele IT inimestele, kuidas arvutiga suhtlemisest mõelda võiks. Nii nagu kaks kõrvuti istuvat sõpra osutavad üksteisele nimetissõrmega erinevaid objekte - vaata seda ja vaata toda, nii saame arvutitele anda juhiseid ja saada infot arvutihiire ja monitori abil. Revolutsioonilised olid ka tema teised ideed, kontseptsioonid ja lahendused, näiteks hüperlinkide kasutamine ja telekonverentsid, koostööviisid nii üldisemas mõttes ja organisatsiooni juhtimise vaates, kui ka koostöö arvutite vahendusel [1, 2]. Kuigi Engelbart ei olnud ainus, kes andis oma panuse arvutiga suhtlemise kujundamisse ning juba Engelbarti ajal olid olemas ka puutetundlikud ekraanid [3], on ta kahtlemata üks neist, kes on inimeste mõttemaailma arvutisuhtlusest enim mõjutanud.


Pärast Engelbarti on inimesed eksimatult samal rajal püsinud ning kujundanud arvutiga suhtlust üha enam inimsuhtluse laadseks. Abivahenditest osutamisel ja kirjutamisel, see on hiirest ja klaviatuurist, on järk-järgult loobutud ja arvutid on võimelised aktsepteerima ka teisiti edastatud käsklusi, näiteks häälkäsklusi või mitte nii otseselt käsklustena tajutavat vormi - andmekogu. Kohati tuleb tähtsaid lepinguid sõlmides tõdeda, et kirjapulgaga kirjutama õppimine oli asjatu vaev, sest dokumentide allkirjastamiseks tuleb oma initsiaalid sõrmega otse puuteekraanile vedada, mille peale liiva sisse joonistavad ahvid võiksid tunnustavalt noogutada - ikkagi üks meie kultuurist.


Kui Engelbart tegi võimsa avapaugu sisend-väljundsüsteemide koha pealt, siis arvuti siseelu, tarkvara puhul sarnase revolutsiooni alguspunkti raskem leida. 70ndatel arendatud USENET oli midagi, mis pani arvuti ja võrgu abil inimesed omavahel suhtlema, kuid selles polnud midagi iseäranis revolutsioonilist. Kuid mis võis olla see alguspunkt, millest mingisugune tarkvara hakkas inimesega suhtlema teisiti kui varem?


Üheks selliseks revolutsiooni hoiatuseks võib pidada Joseph Weizenbaumi 1966ndal aastal loodud pseudointellekti Eliza [4] - programmi, mis simuleerib psühhoanalüütikut ja "vestleb" kasutajaga. Nähtamatuks revolutsiooniks võib aga üsna kindlalt lugeda 1990ndatel Pattie Maes ja tema kolleegide loodud ühisfiltreerimissüsteemi (>collaborative filtering), mis üllatas kasutajaid personaalsete, asjakohaste ja küllalt täpsete muusika soovitustega ja pani tugeva aluse sotsiaalvõrgustike tekkele [5]. Mõlemad nimetatud "nähtused" näitasid teed ja eeskuju tuleviku IT inimestele, kuidas peaks arvuti tarkvara inimesega suhtlema.


Revolutsiooniline on ka kommunikatsiooni muutumine seoses võrgustumisega alates 1969. aastal ARPANET-i tekkimisega, mis muutis viisi, kuidas andmeid vahetatakse [6] - otseühendus asendus andmepakette vahetava arvutivõrguga, mis näitas järeltulevatele põlvedele veenvalt, kuidas andmeid veel saab vahetada ja kuidas sellisesse andmevahetusse võib suhtuda. Kaudselt näitas see ka, kuidas suhtuda andmevahetuse tõhususse - kas andmete lühem tee lähtekohast sihtkohta on alati ka tõhusam? Kas andmete ühes tükis kohaletoimetamine on ikka parem kui nende tükeldamine? Kuidas suhtuda sellesse, kui kõik andmeühikud ei jõua sihtkohta?


Samuti võib revolutsiooniliseks pidada arvuti ja arvutivõrgu rolli muutumist personaalarvutite tekkega 1970ndatel [7] ja üleilmse veebi, mis polnud ainult nohikute kasutada, ja graafiliste veebilehitsejate tekkega 1990ndatel [7], mis võib-olla ei andnud suuniseid, kuidas arvuteid ja veebi peaks kasutama, vaid näitasid, kuidas seda võib veel kasutada.


Üks revolutsiooniline nähtus, mida kuigi palju kuskil ei mainita, pärineb 2. novembrist 1988. aastast - "Morrise uss", üks esimesi ussviirusi [7, 8], mis muutis kardinaalselt viisi, kuidas inimene arvutiga suhtles ja kuidas ta hakkas suhtuma arvutivahendusel suhtlemise turvalisusesse üldiselt. Kuigi Morrise uss ei olnud esimene programm, mis arvutisüsteemi või -võrgu nõrkusi otsis või ära kasutas ja isepaljunevate arvutiprogrammide mõtte käis välja näiteks John von Neumann juba 1949. aastal [9] ja esimene Creeper viirus avastati ARPANETis juba 1970ndatel [10], siis esimese kohtumenetluseni viinud sellelaadse intsidendina näitas see teed tulevikusuhtumise kujundamisele. Inimesed muutsid arvutiga ja arvuti vahendusel suhtlemisel ettevaatlikumaks, mille märgiks võib olla näiteks uue nähtuse - antiviiruste ja muude küberturbe vahendite ja võtete tekkimine.


Kõik eelmainitud revolutsioonilised nähtused on subjektiivne valik ning kindlasti on võimalik IT ajaloost rohkem või vähem revolutsioonilisemaid kaarte välja tõmmata. Suuremaks küsimuseks kui see, milline neist see kõige-kõigem revolutsioon on, on hoopis: KAS need nähtused üleüldse on revolutsioonilised? Need kõik järgivad sama mustrit - muuta arvutiga suhtlus inimsuhtlusega võimalikult sarnaseks ja ühtki totaalset paradigma muutust näha ei ole. Isegi, kui vaadata nii kaugele, et Turingu varbad juba paistma hakkavad, ikkagi püüab inimene arvutit arendada nii, et see lõpuks oleks temaga sarnane.


Kui järele mõelda, on kogu arvutiga suhtlemisviisi arengulugu näidanud märke sellest, et "tulnukas", keda inimesed avakosmosest otsivad ja kellega nad inimsuhtluse reeglitel põhinevat kontakti otsivad, võib olla siinsamas, meie keskel ja meie endi sünnitatud ja kasvatatud, kuid me ei tunne teda ära, sest me oleme ta allutanud meie reeglitele ning seega teinud millestki, mis meist endist on täiesti erinev, endaga sarnase "nähtuse".


Muudatusvõõristus


Võib-olla, kui arvutite areng olekski saanud teistsuguse suuna - arvutit ja sellega suhtlemist ei oleks järjepidevalt suunatud inimesega sarnanema, oleks see arenguharu varem või hiljem ikkagi välja surnud. Mammona kummardamise kõrval on inimesele vähemalt sama oluline oma status quo säilitamine. Mida kaugemat tulevikku esitletav idee esindab, seda võõram ta on ja ohtlikum ta tundub, sest inimene näib arvavat, et väljaspool tema praeguse teadmise piire mingisugust tõde eksisteerida ei saa (mistõttu pole ka vaja üritada uuest nähtusest aru saada, näib inimese seisukoht olevat).


Selline olekustabiilsus on ühest küljest heaks vastukaaluks neile vähestele sõgedatele, kes innovatsiooniga tegelevad, teisalt jälle kipub see välja suretama väärt ideid ja ettevõtmisi ning muudab mistahes arengu suures plaanis ikkagi ühetaoliseks ja lahendused ebaefektiivseks.


Selle näiteks võib tuua mitmeid nähtusi IT ajaloost, mis olid enda ajast niivõrd ees, et nad olid juba ette hukule määratud. Mainimisväärsemaid näiteid sellest "surnuaiast" on nii Charles Babbage'i Difference engine [11], Eric Arthur Johnsoni puutetundlike ekraanide idee 1960ndatest (publitseeritud aastal 1965) [3, 12], aga ka näiteks Google prillid (Google Glass) (avalik lansseerimine aastal 2014) [13]. Difference engine projekti ebaõnnestumise üle diskuteeritakse tänini, kuid metallitööstuse tollase võimekuse toota vajalikke komponente ning Babbage'i enda isiku kõrval, oli kindlasti põhjuseks ka see, et skeptikud leidsid, et sellist masinat pole vaja - on olemas tabelid, mida arvutamisel kasutada [11].


Nagu innovatiivsete ideede puhul sageli, jääb kriitikutele hammaste vahele praegune rohmakas disain ja teostus, kuid nad vaatavad täiesti mööda tulevikupotentsiaalist. Ka Google Glass'i, mis tavakasutuses oma õiget kandepinda ei leidnud kritiseeriti nii hinna, privaatsuse, kui ka turvalisuse (sealhulgas meditsiinilises mõttes) seisukohast [13, 14], aga eelkõige jäi populaarsus saavutamata seetõttu, et selliste prillide kasutamist peeti lihtsalt imelikuks ja need ei vastanud kasutajate ootustele.


Paljudel oma ajast ees olevatel nähtustel on omadus uuel kujul varem või hiljem tagasi tulla, mõned aga jäävad mingil kujul hingitsema ja oma aega ootama. Nii leidsid Babbage'i ideed Difference engine'ist ja Analytical engine'ist aegu hiljem sõltumatult oma koha ikkagi infotehnoloogia arengus [11], puutetundlikud ekraanid said õige hoo sisse 2007. aastal iPhone tulekuga [3, 12] ja Google Glass jäi hingitsema äritootena, pärast mida on konkurendid sarnaste toodetega järgemööda lagedale tulnud.


Abstraktsematest ideedest on kaugtöö IT vallas selline, mis pole veel päris õiget käiku saanud. Kuigi tänapäevases mõistes kaugtöö juured IT alal ulatuvad vähemalt 1979ndasse aastasse, kui IBM seda eksperimendina mõnede inseneridega katsetas [15] ja ka viimaste aastate pandeemia on sellesuunalist arengut tagant tõuganud, piiravad ka tehnoloogiaettevõtted, kelle töötajail pole vähimatki põhjust kontoris töötada, kaugtööd ja seda eelkõige kaugtöö iseloomust tuleneva nõrgeneva kontrolli üle oma töötajate üle.


Kaugtöö ei ole endiselt praegu veel normaalsus, vaid tingimisi aktsepteeritav vorm töötamiseks, mis kumab läbi nii seadusandlusest, aga selles võib iga töölekandideerija ka ise veenduda. Isegi kui see kandideerimisvoorus välja ei paista, saab töötajale üsna kiiresti selgeks tema ebavõrdsem seisund nii infovahetuse, hüvede, tunnustuse kui ka suhtumise koha pealt, olgu selleks siis internetikulud, mida tööandja kodus töötajale ei kompenseeri, samas kui kontoris töötajatele võimaldab tööandja oma kulul interneti kasutamist vaikimisi, snäkid ja lõunasöök tööandja poolt, millega kodus töötajaid ei tule mõttessegi kostitada või siis videokõne abil koosolekutest osa võtvate kaugtöötajate ignoreerimine ja unustamine. Seega võib üsna kindlalt väita, et kaugtöö idee on oma ajast endiselt veel pisut ees ja see lihtsalt hingitseb kuidagimoodi.


Veel halb, kogemata halb või disainitud olema halb?

Kriitikutele ja skeptikutele ei saa pahaks panna nende kalduvust innovatiivseid ideid, nähtusi ja tooteid välja suretada. Väga uuenduslikul ja tulevikupotentsiaaliga nähtusel ja halval ideel ongi väga raske vahet teha - see, mis tänaste teadmiste, võimaluste ja oskuste kontekstis ei tööta või töötab halvasti, võib tulevikuvõimaluste ja teadmiste juures vastuvõetav, populaarne või isegi asendamatu lahendus.


Pole vist olemas inimest, kes poleks juba lapsepõlves korduvalt kuulnud, olenemata täpsest sõnastusest, et harjutamine teeb meistriks. Nii ka ideed, teadmised, oskused, tooted ja teenused küpsevad ajas, kui vaid neisse õigesti energiat suunata (deliberate practice). Sellele vaatamata on eduks ja esiletõusuks sageli vaja ka parajal määral õnne. Ka kultuuriruum ja poliitiline režiim, milles neid ideid või nähtusi kultiveeritakse, mängib nende edus olulist rolli. Nii näiteks suudavad suletud ühiskonnad ja totalitaarsed režiimid sageli nahka keerata ka väga häid ideid või valikuliselt võimestada kohati kaheldava väärtusega tehnoloogilisi saavutusi võimulolijate subjektiivusest lähtudes. Seega kokkuvõttes halb lahendus või nähtus võib ka sündida väärkasutuse kaudu. Tüürides poliitikast eemale, on ka monopolidel, tahtlikult ja teadlikult või mitte, väga sarnane mõju.


Microsoft on läbi aegade olnud üks kontserne, kes on korduvalt turule toonud kaheldava väärtusega või halbu lahendusi. Siiski, ajapikku on Microsoft suutnud tõenäoliselt tänu küllalt suurele kasutajate hulgale ja nii mõneski nišis monopoolsele seisundile, aga küllap ka agressiivsele turundusele kuidagi ikka toime tulla ja oma tooteid parendada. Nii mõnelgi lugejal on tõenäoliselt meeles nii Windows Vista [16] ja Windows 8 [17] kui ka kohati siiani palju pahameelt põhjustavad Windows operatsioonisüsteemi kohati ootamatud, salajased ja möödapääsmatud uuendused. Väidetavalt kaotas 2015ndal aastal Saksamaa teise liiga korvpallimeeskond mängu ja langes madalamasse liigasse just Windows uuenduste tõttu - mäng hilines üle lubatud aja Windows uuenduste tõttu punktitabeli sülearvutis [18]. Pole teada, kas ja kui palju fataalseid juhtumeid on Windows uuendused põhjustanud.


Google ja Facebook on korduvalt olnud huviorbiidis kasutajaandmete privaatsusküsimustesse puutuvas [19, 20]. Facebookiga seotud Cambridge Analytica skandaal on kurikuulus ning mõlemad kontsernid on korduvalt trahvitud või trahviohus kasutajate andmete kogumise ja kasutamise eest ilma kohase nõusolekuta. Ühest küljest on arusaadav, et ettevõtted püüavad oma tooteid kasutajate andmeid kogudes paremaks disainida, teisalt muudab selline andmete kogumine kasutajakogemuse halvemaks ja on seotud kasutajate usalduse kaotamisega.


Mõnikord on kasutajad need, kes tooteid või teenuseid väärkasutavad, muutes need kokkuvõttes halbadeks lahendusteks. Nii näiteks juhtus Microsoft Tay botiga 2016ndal aastal, mille kasutajad rassistlikuks koolitasid [21]. Ka teised AI mudelid on näidanud märke sarnasest efektist [22], mis pole väga üllatav, sest (kui meenutada postituse algust), siis inimene üritab masinad panna mõtlema, käituma ja välja nägema endasarnastena.


Mõned ideed või nähtused, mis ongi disainitud olema halvad, leiavad aga üllatuslikult oma koha innovatiivsete või kasulike lahenduste hulgas. Nii näiteks võib esoteerilisi programmeerimiskeeli (esolangs) esmapilgul pidada täiesti kasututeks, sest nad ongi disainitud olema kasutud, keerulised, aeglased ja naeruvääristama programmeerimiskeelte moevoolusid, aga teisest küljest on neil ka kasulik külg - nende loojad on neid keeli luues kogemuste või analüüsi kaudu tuvastanud ja keele loomisega näitlikult kirjeldanud terve hulga programmeerimiskeelte omadusi, mis on tüütud, kasutud, keerulised ja millel tuleviku keeltes enam kohta ei peaks olema.


Suhteliselt selge on, et nii infotehnoloogias kui mistahes muul alal on halb toode see, mis pole hoolikalt läbi mõeldud või on lohakalt või rutakalt teostatud, vaatamata sellele, et on teada, millist riski see endas kätkeb.


Euroopa Kosmoseagentuuri ESA kanderakett Ariane 5, mida opereeris ja arendas Prantsuse ettevõte Arianespace ja mis pidi satelliite orbiidile transportima, hävines 1996ndal aastal õhkutõusu järel, tolmustades miljardid dollarid ja üle kümne aasta tööd, mis sellesse oli investeeritud. Katastroofi põhjustas juhtimissüsteemi tarkvaraviga - Ariane 5-l kasutati Ariane 4 jaoks mõeldud tarkvara. Efektiivsuse kaalutlustel oli tarkvara koodis puudulik vigade käsitlemine mõnede muutujate puhul, sest arvati, et see pole tarvilik - turvavaru on piisav ning väärtusi, mis erindeid tekitavad ei saa tekkida muudest piirangutest tulenevalt . Kui seda tarkvara kasutati Ariane 5-l, siis need piirangud ületati ja üks nendest veaohtlikest muutujatest põhjustas protsessorilõksu (trap), mis tekkis 64-bitise ujukomaarvu teisendamisel 16-bitiseks täisarvuks. Tegelikult seda vigast koodi sisaldavat programmi osa Ariane 5 juhtimiseks vaja ei olnudki, aga juhtimissüsteem otsustati tervikuna Ariane 4-lt üle võtta. Samuti võinuks katastroofi vältida, kui kohe pärast õhkutõusmist oleks see programm peatunud, kuid insenerid otsustasid selle igaks juhuks veel 40 sekundiks tööle jätta. Umbes 37 sekundit pärast starti lülitus juhtimissüsteem välja ja käivitus raketi enesehävitusmehhanism. [18]


Kui juba Ariane 5 juhtumi puhul võiks küsida, mis oli arendajatel ja inseneridel arus, et niivõrd kaaluka, kalli ja mistahes aspektist vaadatuna riskantse projekti puhul jäeti tarkvara sobivus põhjalikult üle vaatamata, siis järgnev juhtum on enam kui šokeeriv, seda enam, et seda ei põhjustanud üks programmeerimisviga, vaid vilets tarkvaradisain ja halbade arenduspraktikate rakendamine.


1982. aastal tootis Atomic Energy of Canada Limited radiatsiooniteraapia masina Therac-25 vähipatsientidele. Varasemalt oli sarnaseid masinaid kahasse prantslastega toodetud. Nii nagu ka Ariane 5 puhul, võeti Therac-25 puhul varasematelt mudelitelt tarkvara üle. Therac varasematel mudelitel puudus aga pardakompuuter, mida masinate juhtimiseks kasutada ja "ohutuslukkudena" tugineti varasematel versioonidel riistvarale ja mehaanilistele piirajatele, samas kui Therac-25 ohutus tugines tarkvarale. Nagu aga öeldud, oli tarkvara halvasti disainitud, mõned varasemad vead olid parandamata ja vähe sellest, et seda tarkvara polnudki võimalik korralikult testida, ei testitud Therac-25 masinaid terviklikena enne nende kokkupanekut meditsiiniasutustes. Kui masin andiski üsna üldisi veateateid, lubas see ainsa klahvivajutusega tööd jätkata, muutmata parameetreid. Masin alustas tööd vaatamata sellele ja enne seda, kui patsient oli õiges asendis ja kuigi radiotehnikutelt tuli signaale, et masin põhjustab patsientidele tervisekahjustusi, väitis ettevõte, et radiatsiooni üledoos on võimatu ja kinnitas, et võimalikud masina vead on parandatud, mis polnud tegelikkuses tõsi. Therac-25 tarkvara ülevaatamine toimus ettevõttesiseselt ja sõltumatut osapoolt polnud sellesse kaasatud. [23, 24]


Kuigi vigu, mida Therac-25 arendamisel tehti, oli hulgaliselt juhtimisest kuni programmeerimiseni, siis radiatsiooni üledoosi otsene põhjus oli võidujooks selle programmis (race condition, ajastuse probleem, mille puhul kood ei käitu iga kord samamoodi). Ajavahemikus 1985-1987 jättis vähemalt kuus patsienti oma elu Therac-25 tarkvara veast alguse saanud radiatsiooni üledoosi tõttu, mis ületasid sadu kordi lubatud doosi piiri. [23, 24]


Therac-25 juhtum võtab täiesti keeletuks. Siiski ei saa välistada, et taolisi ebaeetilisi juhtumeid näeme me tulevikus veel. Lähituleviku näitena - kes teab, kuhu oleks Elizabeth Holmes ja tema 2003. aastal asutatud ettevõte Theranos [25] tüürinud, kui tema petturlikku tegevust 2015. aastal poleks paljastatud. Me elame tehnoloogia ajastul, mis on ühtviisi imeline ja täis uskumatuid tulevikuvaatega nähtusi, aga samas ka trööstitu. Nukraks teeb selle pildi eelkõige inimese rumalus, kitsarinnalisus, soov säilitada status quod ja kasuahnus, mis vormivad nii mõnestki lootustandvast ideest parimal juhul rea keskpäraseid savikäkke.

Viited